Vabaõhumuuseum

 Selle aasta suvine puhkus oli kodumaine. Kohustused, tujutus ja motivatsioonipuudus oli masendav. Aga kuna kogemus ütleb, et nelja seina vahelt tuleb end välja pressida, siis seda ma ka võimalusel tegin. 

Muuhulgas läksin üle saja aasta vabaõhumuuseumisse. Millal teie viimati käisite? Ammu? Minge! Minu viimane visiit oli vist ka pea 10+ aastat tagasi. Muutunud on palju!

Setu hooned, kolhoosimaja, tegelusrada, lastele mängukohad. Kanad, kitsed, hobused. Veetsin vabalt mitu tundi jutti ja tore oli! 

Natuke õõva ka. Kolhoosi kortermaja on selline, mida vist leiab siiani igast väikealevist. Mulle meeldis selle lahendus, dekaadide kaupa II korrus ja siis all, ühes toas täielikult renoveeritud kaasaegne lahendus. Kõik on võimalik, eks? Ja siis need pesukuivatamistorud ja puukuurid, kola nendes. Nostalgialaks kohtumiseks, aga ka tugev soov “ei taha mitte iial tagasi”. Selliseid asju ja olmet oli vist meil kõigil - ereliukas, desna, družba saag, pehme voodriga kummikud (Jugo miskisest maast vist?), Pipi pesupulber, plekist nõud soemüüriga pliidil, tikitud diivanipadjad ja tervet seina täitev polüestersektsioon. Kahtlustan ka, et muuseumil oli neid tube suht lihtne sisustada. Mu emal on siiani selline mööbel ja tikitud padjad. Ristiemalt ning tädilt. Kokkuhoidlikud sõjajärgsed inimesed korralikke asju ära naljalt ei viska. Kusjuures seal oli päris lõbus kolada ja meenutada, aga kodus pilte vaadates enam mulle see tunne kohe üldse ei meeldinud. Mingid lood ja seigad meenusid, mis olid kõike muud kui helged.

Aga see oli vaid üks maja. Muuseumisse kolama minge ikka, see on ju sisuliselt Tallinnas. Ja imearmas :) 

Childcare versus eldercare

Juhtusin nägema täna uut HBR ajakirjanumbrit veebis (ok, siseveebis ja elektroonilise juurdepääsuga, aga neid müüakse meil ka ajakirjana). Päris huvitav teema iseenesest. 

Lühidalt siis, et tulevikuvaates vajab tööandja konkreetset reeglistikku nendele töötajatele, kes hooldavad oma vanu sugulasi. Analoog siis lastekasvatusteemaga, mis on mingil tasemel seadusandluses reguleeritud, aga sageli pakub ka tööandja miskit lisaks. Arvestades elanikkonna vananemist ja riikliku kehva toetussüsteemi, puutub meie põlvkond varem või hiljem selle teemaga kokku. Nagu artiklis on kirjutatud - "For the first time in U.S. history, the number of working adults providing care to an older adult has surpassed the number providing care to preschool children". Ja võib juhtuda, et see sama "number" on nagu võileib - ühelt poolt otsapidi lapsed veel õpivad kui tekib juba vajadus toetada vanemaid. 

Mõtle kui sul oleks selline tööandja, kes mitte ei annaks ametlikult paar lisapäeva lapsevanematele puhkuse ajaks või haigusperioodiks, vaid sa saaksid sellist paindlikkust ka rakendada oma eakat lähisugulast toetades. Ma ei mõtle siin selliseid keisse, kus inimene üldse enam hakkama ei saa või vajab 24/7 järelvalvet. Tavaliselt on seal vahel - aktiivne täiskasvanu kuni 24/7 abivajaja - ju tükk maad enne kui peab tõsiselt otsustama, kuidas edasi ja kas jne. See toetus ei pea olema just puhkuse või vbade päevade näol. Vahel on vaja professionaalset infot, ärakuulamist, spetsialistile juurdepääsu jms tasemel tuge. 

Ma täiesti usun, et on ülemusi, kes vabatahtlikult pakuvad välja, et mine arstile emaga või jookse tunnikeseks vanemate poole, sest mingi orgunn-visiit-leping-jama - vajab kiiret sekkumist. Aga kipun arvama, et see on pigem vähemus ja selline case by case teema, mis sõltub vahetust bossist pigem. 

Elanikkond vananeb, lapsed sünnivad hiljem ja inimesed töötavad kauem. Ja tööealine inimene kui tal on hea töö, maksab makse ja on motiveeritud. See ilmselt ellimineeriks mingil määral ka vajaduse varem koju jääda põhjusel, et lähedasi on vaja hooldada, eriti kui tööandja ei ole paindlik.  Eestis on see teema ilmselt veel ulme, aga mõtlemisainet on. 

USA näitel - A 2024 survey from AARP and S&P Global found that half of working caregivers have to make changes to their work schedules because of caregiving responsibilities. Many also have to make drastic adjustments, such as taking a leave of absence (32%), reducing hours or shifting from full-time to part-time (27%), turning down a promotion (16%), or not working for a period (16%). One in six retirees today cite family caregiving responsibilities as a key motivation for retiring earlier than planned.

Artiklis on refereeritud hiljutist uuringut, milles loetletakse valdkondi, mille osas enim on abi vaja või puudust tuntakse: 

• usaldusväärne allikas, mis vahendaks professionaalseid hooldustöötajaid
• finantsabi
• rohkem tuge perelt, sõpradelt, kogukonnalt
• puudus inimesest, kes pakuks lähihooldajale puhkust (mõlemas suunas - töö, hooldamine)
• professionaalne abiline, kes aitaks perekonnal paika panna toetusplaani (kes, kunas, millega)
• Koolitus ja abi lihtsate oskuste omandamisel, mida hooldamises võib vaja minna (ravimite manustamine, süstimine, haavahooldused, med seadmete kasutamine)
• parem paindlikkus tööandja poolt (töögraafik, puhkusepäevad, asendused - 25% mainis seda)
• tervishoiualane nõuandja või toetaja, kes abistaks oriennteerumisel meditsiinisüsteemi keerdkäikudes (mida küsida, mis on õigused ja võimalused, kuhu pöörduda jms - 23%)

On firmasid, kes pakuvad sellist Employee Assistance programmi juba praegu ja nendes abiprogrammides on põgusalt kaetud ka omastehoolduse teemad, aga mitte nii konkreetselt eldercare võtmes, vaid pigem töötaja vaates - vaimse tervise support, ealised muutused ja nende support, spetsialistidele juurdepääs (online, suunamised) jms, aga selliste tööandjate arv nt ka USAs on väga väike. Eestist ma parem ei räägi, aga kuna mu oma töö on rahvusvahelises keskkonnas, siis trend kui selline on huvitav. Ja ka meil miskit muidugi on, kuigi jah, kui maalt on vaja ema viia linna arstile, siis võtan ma ikka  vaba päeva oma puhkuse arvelt. 

Vigade parandus

 Outlander oli see film, mille tuure Šotimaal filmipaikadesse tehti, mitte Highlander.  Ma olen ka nagu see hindu, kes filmidest midagi ei tea :))) Automaatselt kirjutasin valesti ja isegi ei märganud, giidi point oli olulisem kui filmi nimi, eksole. 

Näitused ERMis

Pühapäeval avati Tartus kaks ägedat näitust, soovitan vaatama minna, kel huvi.

Esimene on muidugi minule hingelähedane "Ruhnu roosid" - Ruhnu kudumitest, milles ka ma ise kaasa lõin. 200 muuseumikoopiat on läbi kootud ühe ägeda FB grupi 70 naise poolt. Osalussaalis (ajajoonelt hoida voodite suunas) ja avatud kuni 31. augustini. Muuseumikaardiga saab priilt, näituse raames toimuvad ka kuraatorituurid - link. 

Teine näitus on rannarootslastest laiemalt, imeilusas kujunduses ja väga informatiivne. 28. juunini 2026 avatud, nii et külastamiseks on aega laialt. Ka selle näituse raames korraldatakse tuure - link. 

Pakri mees taotleb välispassi. Vot sellised ägedad mehed olid rannarootsi aladel!

 

Sundlahkumine, 1944.

Ruhnu roosid osalussaalis. 

Mina kudusin Ruhnu näitusele ühed lastesukad ning otsisin kapist välja aastaid tagasi kootud rosavamsa. Nüüd tahaks stripuvamsat kah! Neid sukki ma vist polegi veel blogis näidanud. Tegin vahetult enne Shotimaa-reisi, hea kiire kudumine oli. Jäme lõng ja suured vardad. 

Saara vanamoodne lõng ja 1.5 vardad. ERM A509:3260/a-d Link originaalile muis.ee lehel - https://www.muis.ee/museaalview/506512

Hallid strupuvamsad

Kutsestandard ja kutsetunnistus

Ma heldisin hiljuti kui märkasin, et kohalik ilusalong otsib omale uut inimest ja üks tingimus kandideerimisel on kutsetunnistuse olemasolu. Lõpuks ometi! Mulle väga meeldib, et tuleb juurde inimesi, kes on teadlikud kutsetunnistusest ja oskavad hinnata neid meistreid, kes on kutseõppe pika protsessi läbi teinud. 

Ma ei räägi siin algtasemest, eriti käsitöö valdkonnas. Minu jaoks algab meistritase käsitöös vast 5. või 6. tasemest. 5st alates saab spetsialiseeruda nt kangakudumisele, rahvariietele jne. Ja neid meistreid julgeks juba soovitada ka. 

Mu vanaonu on 5. taseme ehitusinsener ja kõrge eani uuendas regulaarselt oma kutsetunnistust. Meie Olustvere kooli õpetajad omasid kutsetunnistust kuni 7. tasemeni välja (Rahvarõivaste valmistaja kutse nt) ja see on kvaliteedimärk. Käsitööd teevad paljud, aga mis tasemel ja mis teadmiste baasilt, on omaette teema. Põhitöö kõrvalt niisama 3. või 4. tase läbi teha ei ole ju ülemäära keeruline. Annab süstematiseeritult korralikud baasteadmised, millelt end edasi arendada. Siiani ju isegi tasuta. 

Aga üldiselt jah, väga tervitatav! 

Muide, kas te teadsite, et ka korstnapühkijal ning pottsepal peab olema kutsetunnistus? Eesti Korstnapühkijate Koja liikmetest saab infot siit. 

Väljastatud kutsetunnistusi laiemalt näeb kutsekoja portaalis. Seal näeb ka valdkonnas kehtivat standardit, millele antud kutsetunnistuse omaja kutseharidus peab vastama.  

Ahjaa, kui juba viitamiseks läks, siis Eestis on ka Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, kes koondab suurt osa meistreid erinevate allorganisatsioonide kaudu (aga mitte kõiki muidugi). 

Kutseõpe on Eestis väga ägedaks läinud! Eks paistab, kuidas mõjutab kogu süsteemi see kui mingis osas ja tingimustel õpe tasuliseks muutub. Kuigi kõrvalpõikena mainin, et hobisuunitlusega õpe võiks olla küll pigem tasupõhine, aga tagatud kvaliteediga siiski.