Kutsestandard ja kutsetunnistus

Ma heldisin hiljuti kui märkasin, et kohalik ilusalong otsib omale uut inimest ja üks tingimus kandideerimisel on kutsetunnistuse olemasolu. Lõpuks ometi! Mulle väga meeldib, et tuleb juurde inimesi, kes on teadlikud kutsetunnistusest ja oskavad hinnata neid meistreid, kes on kutseõppe pika protsessi läbi teinud. 

Ma ei räägi siin algtasemest, eriti käsitöö valdkonnas. Minu jaoks algab meistritase käsitöös vast 5. või 6. tasemest. 5st alates saab spetsialiseeruda nt kangakudumisele, rahvariietele jne. Ja neid meistreid julgeks juba soovitada ka. 

Mu vanaonu on 5. taseme ehitusinsener ja kõrge eani uuendas regulaarselt oma kutsetunnistust. Meie Olustvere kooli õpetajad omasid kutsetunnistust kuni 7. tasemeni välja (Rahvarõivaste valmistaja kutse nt) ja see on kvaliteedimärk. Käsitööd teevad paljud, aga mis tasemel ja mis teadmiste baasilt, on omaette teema. Põhitöö kõrvalt niisama 3. või 4. tase läbi teha ei ole ju ülemäära keeruline. Annab süstematiseeritult korralikud baasteadmised, millelt end edasi arendada. Siiani ju isegi tasuta. 

Aga üldiselt jah, väga tervitatav! 

Muide, kas te teadsite, et ka korstnapühkijal ning pottsepal peab olema kutsetunnistus? Eesti Korstnapühkijate Koja liikmetest saab infot siit. 

Väljastatud kutsetunnistusi laiemalt näeb kutsekoja portaalis. Seal näeb ka valdkonnas kehtivat standardit, millele antud kutsetunnistuse omaja kutseharidus peab vastama.  

Ahjaa, kui juba viitamiseks läks, siis Eestis on ka Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, kes koondab suurt osa meistreid erinevate allorganisatsioonide kaudu (aga mitte kõiki muidugi). 

Kutseõpe on Eestis väga ägedaks läinud! Eks paistab, kuidas mõjutab kogu süsteemi see kui mingis osas ja tingimustel õpe tasuliseks muutub. Kuigi kõrvalpõikena mainin, et hobisuunitlusega õpe võiks olla küll pigem tasupõhine, aga tagatud kvaliteediga siiski. 

Edinburgh

Reisi viimasteks päevadeks läksime Edinburghi. Ma ise võib olla poleks kohe järgmisel aastal sinna tagasi läinud, aga kuna reisikaaslase viimasest külastusest oli palju aastaid möödas ja rongiga on sinna tõesti jube kiire ja mugav sõita, siis olin nõus. Ja tegelikult mulle vist meeldib Edinburgh kah natukene rohkem. Kuidagi see olemine ja vaib mulle sobib. Linn ei tundu nii suur kui Glasgow, kuidagi haaratavam ja kompaktsem, aga see mulje võib olla ka petlik.

Muidugi oli paiku, kuhu ma eelmisel aastal ei jõudnudki. Seega katsusime teha plaanid niiviisi, et mul päris sama rada ei oleks. Palavikutunne oli selleks hetkeks taandunud, köha kummitas endiselt. See on olnud üks veider tõbi, ma pole elus nii palju nn "vedelikke" kopsude kaudu väljutanud kui selle kuu jooksul, mis kohe lõppeb. Ja mul ei olnud nohu, muudest üksikasjades säästan :P

Leppisime kohe kokku, et liigume osaliselt koos ja kui mul on vaja natukene puhata, siis põikan hotelli ja kosun. Esimesel õhtul tuli ära vaadata Paddington. Ta on täpselt nii armas kui filmis! Pildi tegemiseks tuli muidugi sabas passida, aga no ilma pildita ka ei saanud jääda. 

Lugesin hiljuti, et kui Edinburghis hakati ehitama uut linnaosa, siis loodi nn roheline vöönd vana ja uue vahele. Seal on hulgaliselt parke, mis on eraomandis. See ei tähenda, et oleks üks omanik, aga need on sellised community based pargid, mis kuuluvad teatud kinnistu juurde ja mida siis ühiselt hooldatakse, osad nendest on avatavad võtmega ja võtmed on vaid kogukonna liikmetel. 

Paik, kus Paddington hetkel pingil istub (St Andrew Square) ja marmelaadisaia sööb, on ka osaliselt private, aga sinna päeval ikka külastama saab. Lukku pandi minu meelest 20st kui ma peast õigesti mäletan. See park, mis algab raudteejaama juurest ja kulgeb rahvusgalerii suunas, see on lukus juba 18st. Õnneks on igal pool sildid ka, kinni loodetavasti ei jää, aga tähele tasub panna :) 

On ju armas?

Jalutuskäigu jooksul jõudsime käia ka veel Circus Line´il, kus on filmitud mõned kaadrid minu lemmikfilmist "Good Omens" ja siis kolasime pikalt Dean Village piirkonnas. Viimane on nagu kaunis maakoht, roheline, ilusad pisikesed aiakestega eravaldused, üles ja alla looklevad tänavad, kitsad trepid. Imearmas piirkond ja kesklinnale nii lähedal. Või noh, osa uuesti Edinburghist.

Circus Line

Circus Line

Dean Village

Dean Village

Tol õhtul oli olemine suht mõnus juba ja mul tekkis see õige reisimise-kolamise tunne. Hommikuks oli muidugi jälle kehv, aga plaanis oli lõngapood! Ka Edinburghis ööbisime Motel One ketihotellis, aga hommikusöögi võtsime vaid viimasel hommikul. Teistel päevadel einestasime väljas. Seal Prince´i tänaval on mitmeid võimalusi, nii kohapeal söömiseks kui ka kaasa ostmiseks (nt M&S toidupood, kust saab osta isegi värsket sushit kui lõpututest kolmnurkvõileibadest isu täis on või siis Black Sheep kett). 

Peale kuuma kohvi, lõputuid köhahooge ja kosumist saime lõpuks bussipeatusesse ning olime valmis külastama üht lõngapoodi, mis mul eelmisel aastal kuidagi kahe silma vahele jäi. Poel on nimeks Ginger Twist studio ja see on lahti ka pühapäeviti. Vot see oli lahe pood! Isegi meeldis seekord rohkem kui järgmisel päeval külastatud Kathy´s Knit.

Suveniirid :)

Neil olid peamiselt kohalikku päritolu lõngad, palju värvivad ka ise. Hästi toredad omanikud olid ja pildistada tohtis lahkelt :) Minu meelest oli seal veel teine saal, peamiselt õmblusteemaline, ma ise sinna uurima ei läinud. Lõngad vallutasid mu meeled ja natukene ikka shoppasin ka. 

Seejärel liikusin ma tagasi hotelli, vaatasin kuidas pühapäevane šoti BBC näitab kuulsa oina vägitegusid ja sõudmisvõistlust. Seejärel oli paeluv briti krimiseriaal ja ma oleks end peaagu teleka ette unustanud :D Aga tuli külastada raamatupoodi vaatega kindlusele ja siis käia kuulsa koera haual. Pealelõuna kulus rahvusmuuseumile, millest ma eelmisel aastal juba põhjalikult kirjutasin kah. 

Kuulus oinas tähistatud kollasega :D

Lõngapoest saime huvitava vihje külastada üht kangakudumise stuudiot. Selle nimeks on Dovecot, paikneb aadressil: 10 Infimary Street. All on kunstinäitus, keskmisel korrusel on kinnine saal kangakudujatele ning üleval kootud vaipadest näitus. Siin on üks informatiivne artikkel nendest ka ja kodulehekülg.

Dovecot stuudio

Õhtul oli pubiõhtusöök vanalinnas, tutvumine kolme ameeriklasega (kes olid torupilliorkestriga ringreisil Shotimaal, müstika!). Üks kasvatas hobuseid ja oli just võtnud kanad (munahinnad!). Uskumatu kui kiirelt ameeriklased omavahel tuttavaks saavad ja kui palju infot saab väga lühikese tutvumise jooksul :D 

Järgmiseks hommikuks jäi Kathy´s Knit lõngapood, aga selle omanik oli kuidagi pahur ja mitte nii väga suhtlemisaldis. Eelmisest aastast on mul nii armsad mälestused, va see, et üks kera oli kahtlane. Aga oma puuduva shetlandi villase kera sain ostetud ja paar Rennie´t ka lisaks. Seekord läksid kõik kohe külmikusse.

Siis jäi üle veel saata mõned postkaardid, kolada raudteejaama muusikapoes ja raamatupoes. Seejärel hüppasime mugavasse rongi ja olime ca 48 minuti pärast tagasi Glasgow´s. 

Plakat plaadipoes

Edinburgh´i tipphetk oli vist see kui me kõndisime Maryga vanalinna suunas ning täpselt raudteejaama sillal jalutas minust mööda paar, kel oli süles elusuuruses šoti terjer! Ma jõudsin hüüda ainult "vabandage?" ja läinud nad olidki. Mary reageeris ülihelikiirusel ja kimas neile järgi! Saime jutule ja isegi koerale pai teha. Loomake oli süles, sest hommikul oli vihma sadanud ja kasukas sai märjaks. Süles on ju hea kuivada. Muidu kohalik, igati sõbralik tegelane ja selline nunnu 2-aastane emane nupsik. Oeh, milline koeraisu tuli peale temaga kohtumist :)

Kohalik, 2-aastane emane šoti terjer oma pererahvaga.

Õhtul Glasgow´s trehvasime veel neljase ameerikaseltskonnaga, kes olid teel Shetlandile. Käisime koos söömas ja ma sain tuttavaks prouaga Alaskalt. Elavad abikaasaga sellises linnakeses nagu Sitka. Kunagi Venemaa poolt hõivatud territoorium, mille nad müüsid USA-le peale sõja lõppu. Üsna Kanada külje all, imeilus paik! Rahvuspargid, kalandus, turism. Kui mind muidu jätab USA külmaks, siis selle piirkonna osas olid küll hetkeks tunne, et hmm, äkki oleks isegi põnev? :) 

The Butterfly and the pig in Glasgow. Jälle haggis, ma armastan seda rooga! 

Nalja sai natukene ka. Muidu on ameeriklased minu meelest hästi avatud, kiirelt tekib kontakt, vahetatakse nalju ja infot, aga teatud piirini. Eesti muidugi on alati teada kui tegemist on käsitööinimestega. Meie craft camp´id on populaarsed, nüüd ka need käsitöötripid, mida korraldab Kagu-Kudujad (Külli). Haapsalut ka teatakse. Kui muidu oli selline viisakas uurimine, et Eesti ja kuduja jne. Aga kui ma mainisin, et olen 20a töötanud usa firmas, aga pole kunagi usas käinud, siis tekkis elavnemine. Hämmastavalt hästi teati, mis ja kus ning kui õhtusöök läbi sai, siis oli mul Alaska proua meiliaadress, kodune aadres ja küllakutse olemas :)  Olin meeldivalt üllatunud! Vot sellised kohtumised siis, osad nimed lisavad "krediiti".

Järgmisel varahommikul alustasin koduteed. Kahju oli. Oma köhimistest, mis reisi kippus rikkuma ja sellest, et juba peab koju. Tegelikult Glasgows tahaks pikemalt olla ja rohkem näha. Mind jäigi kummitama tunne, et too linn oli minu jaoks seekord kohati liiga haaramatu ja suur. Nii paljudele seikadele selle reisi puhul tuli energiat ja planeerimist rakendada, et mul vist ei jagunud tähelepanu piisavalt Glasgowle. Ajapiir oli muidugi ka. Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha. Nii et jah, ei usu, et ma nii pea tagasi saan minna, aga mingi kripeldus jäi ja vist tahaks.  Siit õppetund omale,  tuleb ikkagi keskenduda rohkem ühele piirkonnale. Ma ju ise väsin, pidev ringitraav ja pakkimine on samuti tüütud. Samas no tore oli ikka ka :)  Mida kaugemale jääb meenutus vastikust köhast, seda mõnusamini tulevad esile muljed. Nii peabki! 

Kuduja suveniirid.

Seigad

Esimese tuuri giid oli lõbus tegelane ja selline mõnus story-teller. Panin sõidu ajal mõned märksõnad omale telefoni, osadesse tuleb suhtuda huumoriga. Tema lemmikkild oli “Here you go, heeere you go”.

Glen - org, Loch - järv.

Wee lad - väikemees, lass - tüdruk

Haggis - tänapaeval pole enam lubatud kasutada lambamagu, vaid on miskine kunstmaterjal selle asemel. Põhjuseks - tervisekaitse. 

Šotimaal on kaks aastaaega - juuni ja talv :).

Šotimaal on whisky, Iirimaal on whiskey. “We say “Slange var!” Tähendab “head tervist!” Ei mingit “cheers’i!” 

“Whisky’t joome ilma jää ja coca cola’ta!” Kui on soov, võib lisada tilga vett. 

“Whisky’t nuusuta suu lahti.” 

Kui peale joomist on klaasi põhjas pisike tilk, siis neid kutsutakse “ingli pisarad”. Võib raputada maha. 

“Whisky tuurid on toredad, sinna tulevad ainult need, kel tõsine huvi. Mitte nagu need hindud, kes regasid end Highlandsi tuurile ja polnud filmist mitte midagi kuulnud!” “It was a loooong day! Guys! Looong day!” :)

Kui sõita Šotimaal ringi ja silm märkab sellist ehitist, kus teravatipuliste majade rivi on külgepidi kokku ehitatud, puuduvad aknad ja selline sik-sakiline rivi koosneb vahel kümnekonnast majast, siis need on whisky storage’id. Hästi robustsed kindlad ehitised, iseloomulikud sellised. Pildi ei teinud, aga neid on sagedasti ja sisuliselt juba Glasgow servas. 

/\/\/\/\/\/\/\/\/\

Puffin circus - ei lenda hästi, aga siiski lendavad. Ei uju hästi, aga ujuvad (ei upu ära). 

Kui tahad kajakatest lahti saada, lase minkidel paljuneda ja vastupidi. Mulli saarel ei ole sisuliselt enam kajakaid. 

Eksimisteema saarel ja kohaliku nõuanne - “it’s an island, you can’t get lost here!”

Mulli saarel on vetikafarmid ja kasvatatakse ka sinimerekarpe. 

Vahepalaks. Tahaks lennata!

 Eelmisel aastal kasutasin peamiselt soomlaste ja lätlaste lennufirmasid, siis seekord peale lõputut otsimist-valmist-kaalumist jõudsin ikkagi Lufthansani. Mõlemad lennud võtsin nendelt ja ühele piletile. Ma olen täielik maniakk kui asi puudutab lendude vahele ümberistumiseks aja planeerimist. Esiteks, mulle ei meeldi joosta. Teiseks, Frankfurti lennujaam on hiigelsuur. Kolmandaks, mulle meeldib lennujaamas kolada, miskit näksida, veini juua. Ma tean, jabur, kulud jne. Aga alati ei peagi ostma, lihtsalt teistmoodi ja no minu kiiks:P Nii ka seekord, aega oli Saksamaal varutud palju ja etteruttavalt võib öelda, et see vist päästis mu reisiplaani, nii laias laastus... 

Lend oli varane, kell 6 Tallinnast ja mul plaan, et küll ma üle elan, vähemalt olen pealelõunaks juba kohal. Korraliku inimesena läksin kohale enne 4 (sest sel ajal on hunnik Türgi lende ja massid). Kõik sujus, sain oma hommikusöögi ja veini, olin õigel ajal õiges kohas. Turvakontrollis läks vist alla poole tunni või isegi vähem. 5.40 oli vist boarding, inimesed kogunesid, lend oli fully booked ja manguti reisijaid, et äkki tahate oma käsipagasi tasuta ära ikka anda. Mõni tahtis. Ja siis me ootasime ja boardingu aeg muudkui muutus. Lõpuks tuli lauda kaptenivormis saksa piloot ja rääkis pikalt saksa keeles. Nurinast võis aru saada, et asi on segane ja halb. Lõpuks järgnes inglise keelne osa, et konditsioneer ei tööta, aga see ei segaks meid lendamast kui poleks veel mingi oluline jupstükk katki ja vajaks vahetamist. Nii. Tallinnas varuosa pole, tellisime Saksamaalt. tuleb regulaarlennuga peale 14... Et hoiame teid kursis ja kel jätkulennud, saate smsi rebookimise teemal.

Jäime ootele. Varsti jagati meal voucher´id, ses mõttes kõik oli by the book. Seejärel tuli ka sms, et mu Glasgow lend on ümbervormistatud ja mul on koht viimasele lennule, mis jõuab sihtpunkti... keskööks :) Nüüd oli vaid see pisikene asi jäänud, et Tallinnast ikka sinna Frankfurti edasi saaks lennatud. Mingi hetkel hakkas hirmus sebimine - paluti kõigil oma kohvrid uuesti tagasi võtta ja nendel, kellel olid kohe jätkulennud, end uuesti check-in teha lauas ning kohvrid ära anda. Päris paljud said lennud Air Baltikule, ilmselt siis teised sihtkohad. Kuna mina lendasin ikkagi LHga, siis nende laud polnud veel avatud ja ma pidin ootama. Kohvrit sellises olukorras self-service´ina ära anda ei saa, vaid tuleb oodata kui laud avatakse. Mõtlesin, et no tore, söögitalong on, aga enamus kohti ju turvaalas :) Õnneks on üks kohvik ka kohe security kõrval, väljaspool tsooni ja nad aktsepteerisid ka neid vautšereid. Sain kõhu täis ja mõned kommid peale kauba, et lahkelt pakutud summa täis saaks.

Kui ma olin seal jaamas kolanud tunde ja kudunud natukene, avati lõpuks uuesti LH laud ja ma sain oma kohvrist lahti, uuesti turvast läbi ja uue värava manu. Lootus oli, et ikka lend toimub. Alguses et kell 15, siis kell 16 ja siis kell 17. Muutusin närviliseks. Kui ma olin juba reisikaaslase saatnud Glasgow lõngapoodi üritusele ja arutlenud, kas peaks väljasõidu esmaspäeval äkki ära jätma (samas 24h etteteatamise aeg oli läbi :(... ), hakkas toimuma! Meid kamandati uue värava juurde, alles oli selleks ajaks umbes 20 inimest vast. Üks serblaste turismigrupp, kes naerukrampides üritas valida pakutud edasilendu. Siis mina ja mõned veel lisaks. Uurisin, et kas on lootust lähiajal lennata ja oli küll. Natukene peale pool 5 olin lõpuks lennukis ja valmis õhku tõusma. Crew üritas meie olemist võimalikult mõnusaks teha. Pakuti mitu ringi maiustusi ning tasuta veini. Veinist oli kasu, sest sellist maandumist polnud mul ammu olnud. Ma ei tea, mis mõjutas ja ma pole tavaliselt nõrganärviline, mulle siiski meeldib lennata, aga no see suur pooltühi kolakas muudkui keeras ja pööras ning siis laskudes laperdas küljelt küljele. Mul oli selline tunne, et riivab tiivaga maad varsti. Väidetavalt oli tuul, aga no ma ei tea, kuidas see nii hullult mõjutas siis. Aga noh, alla me saime ja mul ikka põlv värises.

Saksamaal sain teise talongi, maiustasin bratwursti´de ja kartofelsalad´iga, lisaks kerge õlu, mis sinna hästi sobis. Söök oli nagu vanaema tehtud, need vorstid peale pingelangust ja hullumeelselt varast hommikut maitsesid imehästi! Raporteerisin reisikaaslasele, et olen elus ja Saksamaal, valmis varsti uuesti õhku tõusma. Hotelliveebis tegin check-ini juba ära, helistasin ka igaks juhuks, et oleks kindel. Motel One´i reeglid on küll hästi paindlikud, saad tühistada kuni kella 18ni samal päeval, aga kui sa siis lihtsalt ei ilmu ega teata, siis jääd ilma. Õnneks kõik sujus. 

Kohver tuli suht kiirelt, passikontroll oli automaatne ja tõrgeteta. ETA-t kontrolliti juba Saksamaal. enne ei saanud lennule kui tuli ETA kinnitus ette näidata. Lennujaamast tulin bussiga raudteejaamani ja sealt siis paar sammu hotelli.

Uurisin claim´imise võimalusi, juba lennujaamas. Tuttavad ja sugulased asusid nõustama ning soovitati vahendajaid mitte kasutada (võtavad kolmandiku kui comp´i makstakse). Avalduse tegin 17. aprillil, vastus tuli 24h jooksul. Küsiti kontonumbrit, ibani ja nime passis (mul on alati see umlauti teema). Makse tuli eile pealelõunal. Kiire ja asjalik teenindus, ma ei tea, kas mul oligi hästi puhas kess või mul ilgelt vedas, aga ma olen väga tänulik. Reegel, mida kohaldati siis selline: rohkem kui 3h hilinemist ja kilometraaž vahemikus 1500 - 3500 (alati vaadatakse lõppsihtkohta kui lennud samal piletil, sama firma). Kompensatsiooniks maksti 400 Eurot, mis oli lahkelt rohkem kui ma lennupiletite eest maksin. 

Nii et julgustan otse avaldust tegema kui samas olukorras olete. Lugeda saab reeglitest siit ja siit,  on olukordi, kus kompi ei maksta ja tuleb alati kaaluda, mida ja kuidas. Õnneks mul ei olnud mingeid hotellikulusid ega taksot, olen lugenud, et nendega võib olla kino kui ise maksad. Pigem olevat käibel taas vautšerite  teema, aga täpsemalt ei oska kommenteerida. Minu keiss oli täpselt reeglitele alluv ja lihtne. Avalduse tegemiseks on LH kodukal vorm. Komp ei olene sellest, kas lennufirmal hoolitsuskohustus oli täidetud või ei, lihtsalt mainin. Kontonumbrit küsiti meili teel, aga kuna meilid ei ole neid krüpteeritud, siis alternatiiviks pakuti ka veebivormi kaudu saatmist. Reegel oli, et sama ticketi number tuli veebivormis kindlasti ära märkida. 

Nii et kuna tol hommikul olin tõusnud 3 paiku ja magama sain peale keskööd, siis oli see üks seiklusrikas ööpäev reisi alguseks :)))) Aga lõpp hea, kõik hea! Köha on ka natukene taanduma hakanud, lõpuks! 

Rongi rattad ragisevad

Selle tripi eesmärk oli ära proovida kohalikud rongid. Linnadevahelised, linnast maale viivad rongid ja üleüldse, kuidagi oli vaja end proovile panna ilmselt. Idee sain ma oma õpetajalt, kes on viimastel aastatel reisinud vaid riikides, kus on rongiühendused. Tema reisid on muidugi juba kõrgem pilotaaž võrreldes minu esimeste katsetega, aga nõuandjana oli ta hea allikas.

Millega mina metsa panin? Alguses proovisin erinevaid kodulehti ja äppe, aga ei seadistanud neid 100% nö töökorda. Mul on rumal paranoia alati, et kui ma pole kindel, kas ma tegelikult ka seda äppi või veebikeskkonda lõpuks kasutan, siis ma kas panen miinimumkoguse andmeid või hoopis kasutan esmaseks aktiveerimiseks midagi feiki. Ma isegi hetkel ei mäleta, mis hetkel mul miskit viltu läks, aga mul on meeles, et ma alustasin TrainLine lehelt, testisin kuupäevi, uurisin hindu ja erinevaid liine, sain  teada, et seal on teenustasu ja isegi kui sa leiad sobiva variandi, võib see trainline sind suunata ikkagi lõpuks konkreete vedaja lehele. Ja sellel konkreetse vedaja lehel ei olnud minu andmed 100% sisestatud. Kui ma maksmiseni jõudsin, siis süsteem lasi kaunilt kõik andmeid sisestada, aga ilmselt ei linkinud minu algse puuduliku kontoga (ega täiendanud seda). Ma kiirustasin ka, sest odavad piletid olid just müüki tulnud (mida varem osta, seda soodsam) ning tahtsin esimesed piletid soetada enne kui läbimüüdud saavad.

Enne piletite soetamist ostsustasime ka osta omale RailCardi, mis kehtib kahele koos reisimiseks (30 naela kahele). See on isikustatud ja fotodega äpp, mis annab olenevalt liinist ja kellaajast kuni 30% piletihinnast alla. Kuna meie liikumised olid suht vabad (va vist üks trip, mis oli peak time ajal), siis saime seda benefitsi kasutada hoolega. Railcard´i ost oli edukas, seadistamine ka. 

Tagasi aga selle apsaka juurde. Nimelt siis jah, tegin makse, sain piletid äppi ja sekund hiljem piletid tühistati. Proovisin lollist peast uuesti, et äkki ajutine apsakas? Ikka sama. Siis tuli kerge paanika. Kaks satsi pileteid soetatud, aga pileteid ikka ei ole ning krediitkaardilt on 2x makse maha läinud. Tegin ticketi ja jäin ootama tagasisidet. Peale mõne meili vahetamist ja ühte kõnet, sain raha tagasi ning olin valmis uuesti katsetama! Nüüd olin juba targem. Kõigepealt vormistasin konto ScotRail lehel (olin enne kindlaks teinud, et meile piisab vaid sellest vedajast), seejärel logisin sisse ja välja, et olla kindel, et kõik toimib ja konto on korralikult setup´itud. Järgmine samm oli tõmmata uuesti äpp, seadistada ja vaadata, kas link on veebikontoga olemas. Kõik tundus toimivat :) Siis julgesin uuesti proovida pileteid osta. Seadistasin ka apple pay, mida ma muidu Eestis ei kasuta. Kõik toimis. Piletid olid kehtivad ja vajasid vaid enne trippi aktiveerimist. 

Piletit ostes nagu mainisin varem, tuleks siis jälgida, millisest jaamas ja kuhu sõita, meil oli see kriitline ümberistumise puhul. Lisaks märkida, kas oled railcardi kasutaja ning siis on odavamatel piletitel kirjas kõikvõimalikud lisatingimused. Osadega saab splittida, osadega on tagasisõiduaeg lahtine, saad ise valida, va peak time. Sõitsime rongiga 8 korda (3 linna ja üks maakoht) ja kokku kulus ühele 67 naela.

Rongid on sellised kodused, pehmete istmetega, osades vahedes saab lauakese taha end seada. Obani sõites olid meil kindlad kohad kindlas vagunis. Mujal mitte, ise valisid ja kohvrid sai jätta kohe sissepääsu juures olevasse riiulisse. Igas rongis oli train manager, kes on lahke ja jutustav. Küsis pileteid, konrollis Railcard´i. Obani tripil olid joogid ja suupisted lisatasu eest, pikem sõit ka. Lahe oli see, et kui poole tee peal tagumised vagunid lahti ühendati ja vaid kaks edasi Obani sõitsid, siis käruga train manager läks mööda perrooni lahtiühendatud vagunite juurde ning tema käru tõsteti siis sinna ümber. Meie aga saime uue seltsimehe vagunites elu korraldama. 

Edinburghi läks Glasgow´st ronge murdu. Läbisõidu kohad olid erinevad ja sõiduaeg ka. Minnes sujus kenasti, aga tagasi tulles nt oli Edinburghis kaks rongi, mille väljumisajal oli vahe 4 minutit ja mõlemad väljusid samalt perroonilt. Esimene sõitis palju kauem kui meie oma. Taas oli perroonil hästi lahke train manager, kes kohe tõttas appi ja kinnitas, et jah, peate natukene ootama. kohe tuleb ette uus rong ja siis saate sõitma minna. Mul ei meenu hetkel, kas meil oleks olnud õigus ka teise rongiga tagasi sõita. Igaks juhuks ootasime. Nad on uskumatult jutukad seal, mulle nii meeldis :)  Edinburghi suunal olid uued ja kaasaegsed rongid. Sõitsid hästi vaikselt, nagu õhkpatjadel. 48 minutit, mõned peatused ja olimegi kohal. Maastik on huvitav, mõlemad suured linnad ju iseenesest aga sisuliselt kohe jaamast välja sõites algab heinamaa ja lambakarjad. Ilus roheline maastik ja maaelu. Mul on tonnide kaupa rongiaknast tehtud videosid... praegu lausa naljakas vaadata, aga siis oli kuidagi nii oluline jäädvustada.

Mis ma teile siis veel rongidest räägiksin? Ma ei saanudki päris aru piletite splittimisest. Sisuliselt saab osta split pileti ja see genereerib ühele reisijale 4 return ticketit (kui mõlemad otsad on split, enamasti oli üks). Vagunit ega rongi vahetama ei pea, sama koht kehtis, aga pileti tüüp oli split ja odavamad olid need ka. Ilmselt peaks nendega siis saama ka vajadusel rongi vahetada selles split jaamas, aga kuna meid see ei puudutanud ja ajaliselt ei märganud, et rong oleks kuskil kauem seisnud, pileti oli odavam, siis kasutasime. Ilmselt midagi piletitsoonidega seoses? Guugeldamine andis ühe artikli, kel huvi, loeb ise edasi - https://www.scotsman.com/news/transport/how-i-save-money-on-scotrail-fares-in-ways-you-might-not-have-thought-of-5078975?

Glasgow Centralist Sanquhari

Snakid :)

Obani minnes kindlad kohad

Igas suuremas jaamas on raamatupood. Mulle meeldis see viis, kuidas töötaja on käsitsi koostanud raamatutuvustused. Uskumatu viitsimine! Sama nägin ka suurtes mitmekorruselistes raamatupoodides. 

Obanist tagasi kahe vaguniga.